Meie traditsiooni põhimõtted
Eestis on kivirahnude ilu kasutatud juba ammustest aegadest peale, eriti siis, kui rändrahn algselt lebas pargi või aia jaoks sobivas kohas.
Kuid olgem enese vastu ausad ja tunnistagem, et vaatamata olemasolevatele tendentsidele üldist rändrahnude valiku ja paigutamise reegleid Eestis välja töötatud ei ole, ehkki rändrahnusid kui aia- ja pargikultuuri dekoratiivelemente on alati enam või vähem edukalt kasutatud, kui.. neid just segava tegurina ei kõrvaldatud. Selle põhjuseks, tõenäoliselt, oli ja on muutumatu lääne (nüüd ka ida) aia- ja pargikunsti eeskujude jäljendamine. Kuid kui me oskame vaadata, siis kindlasti näeme seda, mis loomulikul viisil traditsiooniliselt meis endis elab.
Ärgem hakakem üksikasjalikult selgitama, mida tähendab traditsioon. Traditsioonid ei ole olemas mitte üksnes rahval, need võivad olla nii perekonnal kui ka igal üksikul inimesel eraldi. Kuid mis on iseloomulik, nii iga üksik inimene, perekond kui ka rahvas on alati uhked ja toetavad oma algupäraseid traditsioone, sest just nimelt need määravad nende näo.
Oma nägu on ka kodul. Kõik me tahame ja püüame teha niiviisi, et meie kodu, seda enam kodu, mida me ise ehitame, paistaks samuti silma oma erilise väljendusrikkuse poolest.
Kuid kas võin mina, olles rajanud oma aeda alpinaariumi, milles on hulgaliselt kive (sealhulgas ka kunstlikke) ja taimi (sageli mitte kohalikke) ning olles sunnitud väsimatult nende eest hoolitsema (muidu tõukab nii meie muld kui ka meie kliima need endast välja) tunda ennast rahulikult?...
Kas võin mina, olles rajanud oma aeda jaapani kiviaia, öelda: see on minu (meie)?... Ning vastupidi, millised tunded mind valdavad, vaadates, kuidas näiteks, metsas või minu aianurgas rändrahnu külje all õitsevad meie lihtsad limikellukesed, kellukesed, karikakrad?...
…Kui te tungite läbi padriku, ei märka te üksikuid puid. (Metsa taga puid ei näe, kõlab vanasõna). Kui te jalutate männisalus, jääb teie pilk aeg-ajalt peatuma üksikutele mändidele. Üksik tamm väljal, mänd jõekäärus, pihlakas tee ääres püüavad juba tahtmatult pilku. Sama kehtib kivide kohta.
Kiviaias, kus kivid on paigutatud rühmiti, ei mängi üksik kivi (ka kõige suurem mitte) peaosa, (kuivõrd peaosa ei mängi mitte üksik kivi, vaid nende valik ja paigutus)
Alpimäekese imetlemine selle kireva värvigammaga sunnib pidevalt tähelepanu ümber lülitama ühelt värvilaigult teisele, mis kuidagi ei soodusta rahulikku mõtiskelu.
Kuid piisab vaid korraks näha* meie "rändurit", et see kauaks (kui mitte kogu eluks) meie mällu sööbiks ja sellesamaga kohalt ei liiguks ega teele suunduks.
* See tähendab, näha ilu lihtsas, märkamatus, igapäevases.
Seepärast on meie põhiprintsiibiks kivide paigutamisel ainulisuse printsiip. Teiste sõnadega, kui teie aias on olemas üks rändrahn, siis on sellest küllalt. (Kusjuures see printsiip ei ole mitte välja mõeldud, see on võetud meie lähimast ümbrusest, tasub vaid tähelepanelikult enda ümber ringi vaadata. Peale selle on ainulisus, individuaalsus, mida ka ei räägitaks, meile, eurooplastele, orgaaniliselt omane, erinevalt ida individuaalsuse "laialivalgumisest". Samuti tuleb märkida, et ainulisus kannab eneses ühtsust, üldistust, see tähendab, üksikus peitub juba kõiksus.)
Ainulisuse printsiip ei tähenda üksindust, isolatsiooni. Üksikut rändrahnu täiendab üksik puu (mis on kompositsiooniliselt rändrahnuga seotud), ja ühte liiki lilled (kohalikud, eelistatavalt valget - kõigi värvide kooslusvärvi), mille vahel (samuti kodu ja teie) tekib kindlasti tugev side. Sellest sidemest piisab, et Teie kätetöö imetlemisel saavutada rahulolu seisundit.
Niisiis, meie traditsioon, meie stiil - see on ÜKS RÄNDRAHN + ÜKS PUU + ÜKS LILLELIIK, ja selle nimetuseks on ÜHE KIVI AED.